“Võimu oleks juurde vaja” - seda mantrat kordab viimane kui suurt võimu nautiv asutus regulaarselt.
Siis, kui kodanikuühiskond magab - ja ta magab praegu, on hapukurgi hooaeg - hiilitakse avalikkuse eest läbi järjekordse eelnõu väljatöötamise kavatsusega (sellest ei pruugi saada eelnõu), mis annaks tulevikus kellelegi õiguse keegi, kes põgeneda tahtis, hoopis surnuks taserada, kummikuul kellelegi silma kaudu ajju lasta, veekahuriga pikali lasta - ja muidugi droonilt vaadata, mis marki ketšid jalas on, või riputada see droon linna kohale kogu aeg kõiki passima. Ja mitte anda neile, kes ei meeldi, kogunemiseks võimalust.
Anarhistina märgin ära: minu teada me pole hetkel võimelised selle probleemiga tegelema. Minu hinnangul on ka liiga vara - väljatöötamise kavatsusega võidelda ei ole kuluefektiivne, neid tekib nagu seeni pärast vihma. Vastu hüüdmise aeg on siis, kui miski Riigikogu laual selgelt kirjas on.
Aga muidugi puudub Eestis poliitiline jõud, mis sooviks ja viitsiks töötada süstemaatiliselt võimu süvenemise vastu. Anarhistidel on hetkel on side maas ja isikukoosseis laiali. Piraadipartei elumärke pole täheldanud. Ise tegelen sootuks muude projektidega - sellistega, mida loodaks, et kunagi kodumaa pinnal vaja pole, aga Ukrainas on. Jaksan tegeleda ainult juriidilise aktivismiga (hetkel on hambus isikute ebavõrdne kohtlemine, varsti sõrmejälgede kogumine). Bürokraatia tee on pikk ja looklev, rohkemaga jamada ei jaksa. Antud väljatöötamiskavatsus ei ole juriidilise aktivismi jaoks perspektiivne - põhiseadus lubab politseile jõu kasutamist ja Eesti oma kaitseb privaatsust nõrgalt. Kui see asi saab eelnõuks ja võetakse seadusena vastu, ei aita kaebusest kohtule, poliitilist aktiivsust on vaja.
Üldiselt on nii: mida paremini meele avaldamine ära raskendatakse (kas Eestis on vajadus raskendada asja, mida praktiliselt keegi ei harrasta? minu arvates tuleks Eestis meele avaldamist kergendada) - seda tugevamalt ühiskonna lõim rebeneb, kui lõpuks lävend ületub ja keelajate kiuste tehakse.